„ARMAS JÕULUVANA! Meie ka kirjutame nüüd sulle kirja, et tuleksid meid vaatama ja tooksid meile midagi. Minule too tritsud, sest mul on sõit päris selge, aga Vidri palub suuski. Eks me siis sõida kordamööda. Vanaisa vildid on päris otsas, nõelub ja paikab teisi küll iga päev, aga kui hommikul tuleb koju, siis ütleb et varbad külme- tasid kogu öö.
Selle kirja kirjutan mina, sest mul on ilukiri neli, aga Vidril on kolm. Ja Vidri emle paluksime sooja villase rätiku, siis temal oleks hää pesu loputada, kui villane rätik on ümber ja tagant sedasi sõlmes. Saapad saime kooli poolt, neid ei ole vaja. Meie oleme mõlemad koolis hääd poisid ja laulame heleda häälega. Söödori aknal on ilus jõuluingel pane see kuuse otsa. Meile meeldivad ka särisevad küünlad, need, mis pilluvad sädemeid. Jõulupuu võib olla kahe pääle üks. Mina lähen siis Vidri poole ja sääl põletaksime üheskoos. Hoovivärav on meil lahti kogu öö, nii et sisse saad ka siis, kui jääd hilja pääle. Kojamees paneb koera juba kella kuue paigu ketti, seda ei maksa karta. Ja ära pane pahaks, et sulg kriibib ja tindiplekk tuli essi taha. Sest poed on kõik kinni, enam ei saa uut paberit osta ja meil on raha otsas. Meie sööme häämeelega
ka hiinapähkleid, kui need suured on liiga kallid. Piparkoogid võivad olla ükspuha missugused, kas pritsitud või pritsimata. Meie juure saab sedasi, et kui sadama poolt tuled ja puuvirnade juurest ära keerad Kivisilla tänavale, siis paistabki kollane maja number 17. Sääl hoovi peal me olemegi. Ja palume väga, tule!
Juku ja Vidri.”
Siis loeti kiri veel kord hoolega läbi, pandi puuduvad täpid, kleebiti ümbrik hoolega kinni ja mark pääle. Aadressiks kirjutati ainult üks sõna: „ J õ u l u v a n a l e.”
Veel samal õhtul lasti kiri Kaevumäe tänava nurgal postkasti.
Ja nüüd hakkasid päevad minema pikka ja venivalt nagu oleks neil tina jalus. Kõigepäält ei jõutud oodata koolitöö lõppu. Kooli jõulupuu oli kõrvaline asi, võrreldes sellega, mis oodati ees. Jah, rõõmu oli omajagu ikka küll: lõhnav kuusk, säravad küünlad, väikesed kingitusekotid ja rõõmus ühine laul. Kuid mis oli see kõik selle salapärase jõulumehe kõrval, kes tuleb jõululaupäeva õhtul kollase maja hoovi- ja keldrikorterisse. Kuusk käes, kingitusekoti seljas, tritsud ja suusad kaenlas.
Kui poisid õhtul lippasid mööda tänavaid ja välja hüüdsid õhtuseid lehti, püüdsid nad teraselt vaadelda iga ostjat – kas see ehk ongi nende jõuluvana! Kord hakkas Vidri süda õige tugevasti tuksuma, sest üks härra tegi temaga pikemat juttu: kas on ka hää meel,
et jõulud tulevad? Mis jõuluvanalt ootab? Siis Vidri laskis kohe täit traavi põiktänavast läbi Laiale tänavale, kust kuuldus Juku kärisevat häält. Tahtis temalegi näidata seda härrat, kes on kindlasti nende jõulumees. Jukuga kohtas varssi, kuid lahket võõrast härrat, nende jõulumeest, ei hakand enam silma, ehk küll joosti tänavail hilja õhtuni.
Pikad jõulueelsed päevad marsiti mööda tänavaid ja peatuti iga spordiriistade-kaupluse akna all. Just niisugused tritsud läheksid temale ja just need pikad rootsisuusad Vidrile! Kus nendega ikka lendaks, lumi keeks ja tuul vuhiseks kõrva äärest mööda! Kord käidi isegi ühes kaupluses sees ja küsiti, kas ei ole hiljuti siit üks härra ostnud paari suuski ja uiske.
Jõululaupäeval ei olnud poistel enam asu kuski. Joosti kord tänavale, kord hoovi, kord tuppa. Vanale kojamehele üteldi juba lõuna paigu, et ärgu ta unustagu õhtul koera keti otsa panemast ja ärgu lukutagu hooviväravat. Hoovi puhastamisel ja tänava pühkimisel oldi kojamehele abiks. Vidri ise raputas värsket liiva kõnniteele, et ei komistaks keski, kellel siit vaja käia.
Vana öövaht lõhkus kogu päeva peremehele puid ja Pesu Liisu oli ametis hilja õhtuni. Poisid kraamisid ja puhastasid mõlemad toad, nii keldrikorral kui pesuköögi otsas, tulgu sisse missugune võõras tahes, kõik peab olema korras.
Videviku saabudes tõsteti laud seinaäärest akna alla, sinna oli hää asetada jõulukuuske. Siis korrati veel kord läbi kõik koolis õpitud jõulusalmid ja laulud, sest jõuluvanale peab ju midagi lugema ja laulma.
Kui siis kõik oli tehtud, algas pinev ootamine. Istuti akna all ja silmi ei saadud hooviväravalt ära. Oli ammu pime, taevas oli tulnud tähti täis ja selgesti oli kuulda, kuidas lumi krudises teekäijate jalgade all. Voorimehed sõitsid kellade helinal ja kaugelt kostis autode tuututamine. Mõnikord kostsid tänavalt rasked sammud, siis jäi hing rindu kinni. Kuid siis kaugenesid sammud ja kõik oli jälle vaikne. Aeg-ajalt joosti välja, avati hoovivärav ja vaadati piki tänavat nii kaugele, kui silm ulatas – ei kedagi. Siis tuldi tagasi tuppa, kurgus hakkas kipitama ja silmade ees läks halliks. Suruti nägu kõvasti vastu aknaklaasi, oodati ja vaikiti. Juba tuli kojarahvas kirikust tagasi, vana öövaht läks välja ja Vidri ema hakkas kolistama pliidi juures.
Nüüd kostab kustki laul, vist kaupmehe juurest. Jah, sääl süüdatakse praegu kuusk, varsti kaob isa laste hulgast ja tuleb siis tagasi jõulumehena. Seebärkide aknast paistab hele valgus, küllap põleb säälgi jõulupuu. Neile aga, neile aga ei tule keski. Tänavalt kaovad igasugused hääled, taevas tõuseb kõrgele ja tähed löövad veel heledamini loitma… Poisid suruvad näod kramplikult vastu klaasi, ootavad ja ootavad…
*keeleliselt muutmata
