Anu Saagim teab, kuidas teistest eristuda ja naisi ärritada!

„ARMAS JÕULUVANA! Meie ka kirjutame nüüd sulle kirja, et tuleksid meid vaatama ja tooksid meile midagi. Minule too tritsud, sest mul on sõit päris selge, aga Vidri palub suuski. Eks me siis sõida kordamööda. Vanaisa vildid on päris otsas, nõelub ja paikab teisi küll iga päev, aga kui hommikul tuleb koju, siis ütleb et varbad külme- tasid kogu öö.
Selle kirja kirjutan mina, sest mul on ilukiri neli, aga Vidril on kolm. Ja Vidri emle paluksime sooja villase rätiku, siis temal oleks hää pesu loputada, kui villane rätik on ümber ja tagant sedasi sõlmes. Saapad saime kooli poolt, neid ei ole vaja. Meie oleme mõlemad koolis hääd poisid ja laulame heleda häälega. Söödori aknal on ilus jõuluingel pane see kuuse otsa. Meile meeldivad ka särisevad küünlad, need, mis pilluvad sädemeid. Jõulupuu võib olla kahe pääle üks. Mina lähen siis Vidri poole ja sääl põletaksime üheskoos. Hoovivärav on meil lahti kogu öö, nii et sisse saad ka siis, kui jääd hilja pääle. Kojamees paneb koera juba kella kuue paigu ketti, seda ei maksa karta. Ja ära pane pahaks, et sulg kriibib ja tindiplekk tuli essi taha. Sest poed on kõik kinni, enam ei saa uut paberit osta ja meil on raha otsas. Meie sööme häämeelega
ka hiinapähkleid, kui need suured on liiga kallid. Piparkoogid võivad olla ükspuha missugused, kas pritsitud või pritsimata. Meie juure saab sedasi, et kui sadama poolt tuled ja puuvirnade juurest ära keerad Kivisilla tänavale, siis paistabki kollane maja number 17. Sääl hoovi peal me olemegi. Ja palume väga, tule!
Juku ja Vidri.”
Siis loeti kiri veel kord hoolega läbi, pandi puuduvad täpid, kleebiti ümbrik hoolega kinni ja mark pääle. Aadressiks kirjutati ainult üks sõna: „ J õ u l u v a n a l e.”
Veel samal õhtul lasti kiri Kaevumäe tänava nurgal postkasti.
Ja nüüd hakkasid päevad minema pikka ja venivalt nagu oleks neil tina jalus. Kõigepäält ei jõutud oodata koolitöö lõppu. Kooli jõulupuu oli kõrvaline asi, võrreldes sellega, mis oodati ees. Jah, rõõmu oli omajagu ikka küll: lõhnav kuusk, säravad küünlad, väikesed kingitusekotid ja rõõmus ühine laul. Kuid mis oli see kõik selle salapärase jõulumehe kõrval, kes tuleb jõululaupäeva õhtul kollase maja hoovi- ja keldrikorterisse. Kuusk käes, kingitusekoti seljas, tritsud ja suusad kaenlas.
Kui poisid õhtul lippasid mööda tänavaid ja välja hüüdsid õhtuseid lehti, püüdsid nad teraselt vaadelda iga ostjat – kas see ehk ongi nende jõuluvana! Kord hakkas Vidri süda õige tugevasti tuksuma, sest üks härra tegi temaga pikemat juttu: kas on ka hää meel,
et jõulud tulevad? Mis jõuluvanalt ootab? Siis Vidri laskis kohe täit traavi põiktänavast läbi Laiale tänavale, kust kuuldus Juku kärisevat häält. Tahtis temalegi näidata seda härrat, kes on kindlasti nende jõulumees. Jukuga kohtas varssi, kuid lahket võõrast härrat, nende jõulumeest, ei hakand enam silma, ehk küll joosti tänavail hilja õhtuni.
Pikad jõulueelsed päevad marsiti mööda tänavaid ja peatuti iga spordiriistade-kaupluse akna all. Just niisugused tritsud läheksid temale ja just need pikad rootsisuusad Vidrile! Kus nendega ikka lendaks, lumi keeks ja tuul vuhiseks kõrva äärest mööda! Kord käidi isegi ühes kaupluses sees ja küsiti, kas ei ole hiljuti siit üks härra ostnud paari suuski ja uiske.
Jõululaupäeval ei olnud poistel enam asu kuski. Joosti kord tänavale, kord hoovi, kord tuppa. Vanale kojamehele üteldi juba lõuna paigu, et ärgu ta unustagu õhtul koera keti otsa panemast ja ärgu lukutagu hooviväravat. Hoovi puhastamisel ja tänava pühkimisel oldi kojamehele abiks. Vidri ise raputas värsket liiva kõnniteele, et ei komistaks keski, kellel siit vaja käia.
Vana öövaht lõhkus kogu päeva peremehele puid ja Pesu Liisu oli ametis hilja õhtuni. Poisid kraamisid ja puhastasid mõlemad toad, nii keldrikorral kui pesuköögi otsas, tulgu sisse missugune võõras tahes, kõik peab olema korras.
Videviku saabudes tõsteti laud seinaäärest akna alla, sinna oli hää asetada jõulukuuske. Siis korrati veel kord läbi kõik koolis õpitud jõulusalmid ja laulud, sest jõuluvanale peab ju midagi lugema ja laulma.
Kui siis kõik oli tehtud, algas pinev ootamine. Istuti akna all ja silmi ei saadud hooviväravalt ära. Oli ammu pime, taevas oli tulnud tähti täis ja selgesti oli kuulda, kuidas lumi krudises teekäijate jalgade all. Voorimehed sõitsid kellade helinal ja kaugelt kostis autode tuututamine. Mõnikord kostsid tänavalt rasked sammud, siis jäi hing rindu kinni. Kuid siis kaugenesid sammud ja kõik oli jälle vaikne. Aeg-ajalt joosti välja, avati hoovivärav ja vaadati piki tänavat nii kaugele, kui silm ulatas – ei kedagi. Siis tuldi tagasi tuppa, kurgus hakkas kipitama ja silmade ees läks halliks. Suruti nägu kõvasti vastu aknaklaasi, oodati ja vaikiti. Juba tuli kojarahvas kirikust tagasi, vana öövaht läks välja ja Vidri ema hakkas kolistama pliidi juures.
Nüüd kostab kustki laul, vist kaupmehe juurest. Jah, sääl süüdatakse praegu kuusk, varsti kaob isa laste hulgast ja tuleb siis tagasi jõulumehena. Seebärkide aknast paistab hele valgus, küllap põleb säälgi jõulupuu. Neile aga, neile aga ei tule keski. Tänavalt kaovad igasugused hääled, taevas tõuseb kõrgele ja tähed löövad veel heledamini loitma… Poisid suruvad näod kramplikult vastu klaasi, ootavad ja ootavad…

*keeleliselt muutmata

Jüri Parijõgi 1930

Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja vöörusest hajusid jõululõhnad, sest sääl seisid laotsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad. Hämariku tulles oli jõulurahu laskund üle kogu küla. Kõik oli jäänd vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnatest. Taevas oli laskund madalale kauge metsaviiru kohale. Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis emaga õuest välja, kirikusse…aisakella helinal. Istusin akna all ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede
kohal. Oli nii hää istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge. Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kellahelinaga õhus, lume sädelemisega ja kauge metsaviiruga. Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille oli ise kastnud külmal näärikuu päeval, pani ette vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soemüüri ääre. Ei ma kuulnud ta lugemist, ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetand vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pää vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hää. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:
„Kui hää sa ikka oled, isa ja ema on ka hääd… Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis, nagu küünal saadaks välja seda rõõmu…”
Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas:
„Ega see rõõm tule mujalt, kui meie eneste südametest. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hää laps olnud ega ole saatnud tagasi jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis.”
„Kuidas saab jõululast vastu võtta või tagasi saata?”
Vanaema pani siis käe mulle pää pääle ja hakkas jutustama pikka ja venivalt:
„Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema laual ei särand jõuluküünal.
Kui ta oli veel poisike, oli ema talle kinkind ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseenesest lõi põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames oli häädust ja ta tagasi polnud saatnud jõululast. Niipea kui poeg kaotab südamehääduse ja tagasi juhtub saatma jõululapse, ei hakka küünal enam põlema ja kaob jõulurõõm. Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtki teekäijat ega abipalujat, sest ei võind teada, kes neist on jõululaps. Igal jõuluõhtul ta tõi välja küünla ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda jätkus kogu aastaks, sest ta teadis, et ta südames on häädust ja ta polnud saatnud tagasi jõululast. Nii möödusid aastad, talu varandus kasvas, pere tegi rõõmuga tööd, aga igal jõuluõhtul säras laual imeküünal, mis toa täitis rõõmuga kogu aastaks. Pikkamööda mees harjus õnnega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti. Ei ta püüdnudki enam olla hää, sageli unustas koguni imeküünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid koorind palju noori puid ja teind talle kahju. Torm oli murdnud puilt palju oksi, kehv lesknaine korjas tuulemurtud raagu kotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus mees talt koti käest, puistas raod maha ja ajas naise koju. Vaevalt oli ta selle teind, kui tundis, et ilm oli läind palju külmemaks, paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikult uluma; metsa all ja eemal talu kohalgi oli läind palju pimedamaks, ehk küll päev ei olnud palju üle lõuna.

jätkub…

*keeleliselt muutmata

Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotand hääduse ja tagasi saatnud jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja
kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teind enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ja umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee
ääre lehma söötma ega käind tema metsast raagu korjamas, ehk ta seda nüüd küll oleks luband. Isegi lapsed ei tulnud tema niitudele lilli noppima, põgenesid kohe, kui teda juba kaugelt nägid. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele, kuid keski ei tulnud temalt midagi saama. Isegi teekäija läks juua paluma naabritalust.
Kui tulid uued jõulud, oli mees täis hirmu ja vihane. Kõik jõulutalitused ja valmistused äpardusid ta käes, ka perel ei olnud tahtmist midagi teha. Talu toad seisid pimedad ja õudsed, suurtele akendele olid nagu imevarjud ette tulnud, mis ei lasknud läbi valgust ega rõõmu.
Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldand keski ta naeratust ega vastand sellele. Jõululaupäeval oli mees toond poest palju küünlaid ja tahtis need kõik süüdata, et ometi saada valgust tubadesse. Oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis kirve ja läks metsast ise tooma jõulukuuske. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, siis nägi, kuidas naabritalu aknaid kuldas loojenev päike, tema talu kohal aga lasus tume vari.
Kadus tema hommikune lahkus ja rõõmsam meel, tuli asemele kadedus ja viha. Kui
ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest kuusekest, kiskus
ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas ise küünlaid säädma kuuse külge ja andis teenijale käsu ahjus puud süüdata, et saaks soojust ja valgust majja. Varsti tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd sündis ime – ükski küünal kuuse küljes ei võtnud ka tuld. Imeküünalt ei usaldand mees välja tuuagi.
Järgmisel jõulul põgenes pere aegsasti talust. Keski ei usaldand jääda. Ainult vana peremees üksi oli kodus. Puud olid jällegi ahjus, aga ei põlend. Suur jõulukuusk seisis keset tuba täis kalleid küünlaid, kuid neil ei olnud leeki. Kustunult seisis keset lauda vana imeküünal. Kasukas seljas ja kindad käes seisis peremees akna all ja vaatas välja. Kuski kaugemal, sääl metsa taga, naabrite juures näis olevat imeline rahu ja rõõm, siin aga ulus tuul korstnas ja tuisk mattis õue. Taevaservale ilmusid tähed, tema talu kohal rippus aga must pilv, isegi tähtede sära näis kustuvat enne, kui jõudis sinna.
Hirm hakkas külmas ja pimedas toas. Ta läks välja, istus ukse kõrvale pingile.
On ju ükskõik, kus oled, toas on sama külm kui väljaski.
Sääl näeb mees äkki mööda umbset teed poisikese sammuvat. Ta näib külmast värisevat ja väsimusest vaaruvat umbsel teel. Tuleb talu õue, jääb mehe ette seisma ja ütleb: „Külm on, kas saaks teil soojendada?”
Soojendada? Mehel on kibe vastus keelel. Kuidas saab ta sooja anda, kui seda omalgi ei ole. Toas on sama külm kui väljaski. Ei mingu aga poisike edesi, nende inimeste juure, keda Jumal ei kiusa jõuluõhtul. Kuid poisike ei liigu paigast, ta võib väsimusest iga silmapilk langeda maha. Ja nüüd alles märkab mees, et poisil polegi kindaid.
„Olgu, lähme tuppa. On ehk tuule varjugi.”
Võtab võõral poisikesel käest kinni ja viib ta tuppa.
„Sooja tahad ? Ei ole mul omalgi sooja, istun isegi külmas toas, üksi ja maha jäetud”. Tahab poissi talutada ahju juure, kuid siis tuleb meele, et see on külm ja puud ei hakka sääl põlema. Aga poisike väriseb veel rohkem kui enne ja käed on külmad nagu jää. Nüüd võtab vana peremees poisi mõlemad käed pihku ja hakkab nendele õhkama hingesoojust.
„Ehk saad sedaviisi sooja!”
Niipea kui mehe hingeõhk puudutas poisikese käsi, hakkas laua kohal särama rõõmus leek – imeküünal oli läind põlema. Ja ahjus lõid puud rõõmsasti põlema iseendast, jõuluküünalde külge kuuse otsas ilmusid säravad leegid… tuba läks korraga soojaks, täis valgust ja rõõmu. Tuul vaikis, talu kohalt lahkus must pilv, heledad tähed lõid loitma üle kogu taeva…Mees tundis, et rõõm on tulnud tagasi, sest ta oli jälle võtnud vastu jõululapse”.
Jah, seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Kui vanaema jutu lõpetas, vaatasin aknast välja. Taevas oli tulnud tähti täis, isa sõitis kella helinal õue.

Jüri Parijõgi 1930

Lehe-Sass nagu teisedki lapsed hoovis teda kutsusid, sörkis mööda täna- vaid ja pakkus viimaseid pühadelehti. Lehed olid täna varem ilmunud ja juba pimediku saabudes oli suurem hulk neist müüdud. Nüüd oli veel õhuke pakk kaenla alla jäänud ja neid ta hüüdis välja külmast käriseval häälel.
Ärid suleti juba lõuna paiku, kuid vaateaknad särasid ja hiilgasid nagu oodates jõulukaupade ostjaid. Inimesi liikus kogu aja tänavail, kõigil oli rõõmus rutt. Sass sörkis mööda hobuseteed, sest kõigi käijail olid käed ja kaenlad pakke täis, mõni väiksem rippus palitunööbis, ja ei olnud kõnniteel nende pakkide kandjate pärast lehepoisil ruumi. Üks härra jättis lehe sellepärast ostmata, et ei olnud pakke käest kuhugi panna, et võtta põuest rahakott.
”Siis ei võta?”
”Ei saa, näe, raha kätte.”
Võttis pakid paremini kaenlasse ja rühkis edasi. Sass kopsis külmunud saapaid teineteise vastu, pühkis kindaseljaga nina ja sörkis jälle edasi, vahetevahel kärisevat hüüet kuulda lastes.
Vastu õhtut andis külm järele, pehmeid lumehelbeid hakkas liuglema pähe, lehtedepakile, igale poole. Autod sahisesid peaaegu kuulmatult siit ja sealt mööda ja rõõmsalt helisesid voorimeeste kellad. Kuskilt põiktänavast sõitis otse Sassi eest läbi salk rõõmsaid lapsi, voorimehel suur kraega kasukas ja habe lund täis.
”Oo, justkui jõulumees Söderi aknal!”
Autod pilgutasid igale vastutulijale silmi ja nende tuututamine tundus rõõmsa hõiskena. Sassi hõiked jäid ikka harvemaks ja harvemaks. Juba ta jättiski lehtede hüüdmise ja hakkas rõõmsas ärevuses liikuma rahvaga kaasa ühest tänavast teise. Peatus jõuluakende ees, kõpsutas kõvakskülmunud saapaid ja liikus jälle edasi.
Talle olid äride vaateaknad jäänud juba pähe, kuid ikka peatus ta nende ees ja puuris silmadega läbi klaasi. Siin oli jõulumees jätnud peaga noogutamise, seal jäänud seisma vilgas raudteerong, mis kõik need päevad kiiresti oli kihutanud aknal, ikka ratasringi. Neegripoiss ei pööritanud oma valgeid silmi ja ahv oli jätnud banaanide söömise. Aga kuused, inglijuuksed ja muud jõuluasjad olid jäänud nagu ennegi. Videviku tihenedes lõid peaaegu korraga helisema kõigi kirikute kellad, ja läbi tuhmide akende püüdis välja tungida rõõmus jõuluvalgus.
Sass laskis poolsörki üle turu, ta teadis täpselt, kus mis hinnalised kuused olid müüa olnud. Tänava pool olid suured kuused, siit viisid nad ka kooli jõulupuu.
Tagantpoolt võis täna hommikupoole kuuski saada kahekümneviie sendiga.
Kui temal oleks plju raha ja suur maja, viiks ta tingimata kõige suurema kuuse, otsa paneks suure tähe Schwartzi aknalt, aga inglijuuksed tooks Söödöri kauplusest, klaaspärlid olid kõige paremad Verneri juures. Võiks ju kuuse alla vurama panna
sellesama elektri jõul vurava raudtee-rongi. Lepiku apelsinid ja banaanid ostaks kõik üles, paneks muist kuuse okstele rippuma, muist kuuse alla hunnikusse…. siis alles oleks pidu! Neist jõulukompvekkidest siin aknal ta suurt ei hooli, paberid on tuhmid ja narmad karused, tooks juba Vainu ärist kompvekid kuldsete ja kalaliimist paberitega. Šokolaadikompvekid paneks kuuse kõrvale lauale, laual oleks valge lina peal….. Aga piparkoogid on vist kõige paremad turu ääres kaupluses, mis ta nimi nüüd oligi….? Pähkleid võiks võtta Purmani juurest, neid peaks tingimata olema, suuri kuldpähkleid. Siis krõbistaks ta neid kogu pühade aja…. Aga koored liimiks uuesti kokku ja viiks pärast pühi kooli kaasa.
Sass sülitas mehiselt tänavale, sest suu jooksis vett täis, ja sörkis saapaid kõpsutades edasi. Toiduainetekaupluse ees hakkas tal kõhus näpistama ja kurgus hakkasid käima neelatused. Siit juba oleks pühadeks midagi võtta!

jätkub…

*keeleliselt muutmata

Ei, kui ikka õhtul sööksid saia ja sinki, või sardiinisid või sedasama laksvorsti… hommikul jooksid kakaod – selles purgis on kindlasti hea sort – ja hammustaksid mesikooke kõrvale, siis alles oleksid jõulud! Aga mis need ümmargused pruunid peaksid olema. Kindlasti pole nad suuremat väärt. Hea oleks ka see punane vorst. Seda ostis ta kord terve naela ja sõi ära sadamas puuvirnade vahel ühe joonega – maik veel praegu suus….
”Poiss, kas lehti on veel?”
Sass jättis akna ja jooksis härrale vastu, lauldes talle käriseva häälega ette kõigi lehtede nimed.
Siis kuulis ta, et Raekoja kell lõi kaheksa. Nii hilja juba! Ei, peaks juba koju minema!
Ja Sass hakkas sörkima alla linna poole. Ainult spordiriistade kaupluse akna all peatus ta veidi, noogutas pead ja ütles iseenesele:
”Siit viiksin spordikelgu, rootsi suusad ja jääpalli.” Siis laskis ta jälle edasi.
Äride aknad jäid vähemaks, selle asemel hakkas elumajade akendest vilksatama jõuluvalgust, küünlasäras jõulupuid. Sassi käik jäi aeglasemaks, tänavad olid tühjad. Võiks ju vaadata, mis nad teevad seal majades, akende taga. Mõni aken oli jääs ja vaevalt võis näha jäälillede vahelt jõuluküünalde leeke, mõnel pool olid aga paksud kardinad alla lastud, seepärast ei saanud midagi näha. Aga mõnest akanast võis näha põlevat jõulupuud ja lapsi selle ümber.
Sealt paistiski selgesti üle tänava läbi suure akna ehitud jõulupuu, peaaegu samasugune kui Sass endale oli mõtelnud: suur jõulutäht kuuse ladvas Schwartzi akanlt, inglijuuksed Söödöri juurest ja klaaspärlid Vernerilt. Jaa, just nii, nii jah! Sass sirutas kaela õieli, tõusis kikivarbaile – kas on ka jõulumees kuuse all ja vilgas raudteerong? Seda ei ulatanud nägema. Aga jõulupuu juures sohva ees korraldusid lapsed elavaks pildiks: ingel helevalges riides, laialilaotatud tiibadega ja ülestõstetud kätega. Kas see ongi laps? On ehk päris jõuluingel.
Sass unustas külmetuvad jalad, lehepaki ja tänava. Tundis sooja kogu kehas, ninas hakkas kõditama kuuse-ja küünlalõhn, samuti nagu kooliski.
Tuled vilkusid rõõmsalt, ingel vaatas särasilmi akna poole. Sassile tundus, et inglist lapse pilk ulatub tema silma sisse……. Nüüd laskis ingel käed alla. Ei, see on ikkagi laps, seal on teisigi lapsi. Jah, piparkookide ja kompvekkide lõhn on samasugune nagu kooliski. Tasakesi hakkas kostma laul: ”Püha öö…” See on ju vana tuttav laul, seda laulis temagi koolis. Ja ta hakkas tänaval kaasa laulma, esiti tasa, siis kõvemini ja viimaks täiest rinnast oma külmast käriseva häälega….. Küünlad pilgutasid rõõmsalt, inglijuustest helkis valgus tagasi ja jõulutäht säras nagu kuld. Seal ulatus küünlaleek oksani, praginal saatsid okkad sädemeid laiali, ninna tungis meeldivat kuuselõhna.
”Ai, põletab selle klaasmuna paela katki, kustutage ära!”
Sass sirutas käe välja, et leeki kustutada, kuid tabas tühja õhku. Siis kuulis ta, et Raekoja kell lõi üheksa. Ah, ta on ju siin, tänaval, lehepakk kaenlas, saapad jääs! See jõulupuu on seal sees, akende taga.
Ta pühkis kindaga nina ja astus aeglaselt edasi. Siis tundis ta korraga, et varbad külmetavad, kõht on tühi ja väsimus tikub ligi. Kurgus hakkas kipitama ja südamesse tuli raske tusk.
Aga kui ta linna äärde oma hoovivärava ette jõudis, oli tusk kadunud, selle asemele oli tulnud rahulik väsimus. Tema jõuluõhtu on möödas. See möödus akende taga – nagu suurem osa tema poisikesepõlve päevigi.

*keeleliselt muutmata

Jüri Parijõgi 1930

Niipea kui koolikell kõlises ja tunnid lõpsid, haarasid öövahi Juku ja Pesu-Liisu Vidri raamatud ja jooksid tänavale. Kooli väraval anti Voorimehe Leole paras võmm selga, mis võlgneti talle juba eelmisest vahetunnist. Siis lasti parajat sörki tänavast kuni sadama puuvirnadeni, kus oli nende alaline peatuspaik ja nõupidamise koht. Siitsamast algas ka Kivisilla tänav, kus asus nende mõlema kodu, Jukul keldritoas pagari kõrval ja Vidril hoovis, pesuköögi otsas kambris.
Lõõtsutades nad võtsid puuvirnade vahel aset, näppisid nina ja siis Juku ütles:
„Selle jõuluvanaga on lugu tõepoolest ikka nii, et seda ei olegi. See on vaid juttudes. Ja vanad inimesed ütlevad aga lastele muidu, et on jõuluvana, ise teevad jõuluvana.”
„Mina arvasin juba mineval aastal, et jõulumeest ei olegi. Koolis oli jõulumeheks õpetaja Saar. Nii kui ta tuli välja, sain kohe aru häälest, et on härra Saar, ei keski muu. Ja tema silmad, võta või jäta. Ainult suur karvane müts pääs ja linadest valge habe ees.” „Muidugi vanad ise teevad jõuluvana,” jätkas Juku, kaupmehe omadel teeb alati isa ise. Kaob aga laste hulgast ära ja tuleb vähe aja pärast tagasi, valga habe ees, kingitustekott seljas ja vitsakimp vööl.”
„Seebärkide juures tegi mineval aastal jõulumeest vana lell, meie olime emaga ka sääl. Kohe tundsin ära lelle ta nohisevast ninast.”
Siis lasksid poisid pääd rinnale ja vaikisid tüki aega. Kumbki ei julgend tunnistada, et on kahju sellest, et jõulumeest ei ole. Oli ju ometi nii hää teda oodata igal jõulul, ehk küll pettumuski oli suur, kui ta kunagi ei tulnud. Ainult ükskord, mäletas Vidri, käis ta juures jõuluvana. See oli siis, kui isa veel elas. Sellest on nüüd palju aega tagasi, ta oli siis alles väike, kartis lihuniku koera ja korstnapühkijat Aga siis uskus ta kindlasti, et oli päris jõulumees. Kuid küllap oli seegi isa, kes siis muu, sest jõulumeest ei ole ju.
„Ja mõtle,” ütles ta Jukule, „igal aastal enne jõulu kirjutavad lapsed kirju jõuluvanale ja paluvad endile tuua kõiksuguseid asju. Õpetaja ütles, et jõulunädalal postiljonid võtavad välja pea igast kastist kirju, millel on lühike aadress: jõulumehele. Sedasama ütles ka postiljon, kes elab Karli majas üle koridori.”
„Tea kuhu nad panevad need kirjad.”
„Ära viskavad, mis muud. See postiljon, kes elab Karli majas, oli toond koju ühe niisuguse kirja. Üks väike tüdruk Leeni oli kirjutana, oli palund omale villaseid sukki, nukule uue pää ja emale villase rätiku, jõulupuu ja jõuluasju ka.”
„Aga siiski, õpetaja rääkis, et ükskord on niisugune kiri sattund ühe hää ja rikka
härra kätte. See on siis ostnud kõik need asjad, mis poiss kirjas palund, teind enese jõulumeheks ja viind jõululaupäeval asjad aadressi järgi poisi kätte. On olnud ehitud kuusk ja kõik, mis jõulumehed ikka toovad.”
„See võib olla küll, niisuguseid häid inimesi on. Üks niisugune jutt on meie lugemisraamatuski.”
Ja jälle vaikisid poisid tüki aega. Siis valmis mõlemi pääs korraga üks ja sama mõte ja siis üteldi pea ühest suust:
„Kui meie ka kirjutaksime… Jõulumeest nüüd küll ei ole, aga niisuguseid rikkaid ja häid inimesi on küll. Ehk aga satub meie kiri mõne niisuguse hää inimese kätte ja siis saame kõik, mis tahame.”
„Seda võiks katsuda”, ütles siis Juku. asjasse peaaegu kindlasti uskudes. „Mina sooviksin tritsud, sina soovi suusad, eks me siis sõida kordamööda. Mina paluksin vanaisale
soojad vildid, sina võiksid paluda oma emale villase rätiku. Ja piparkooke, kompvekke, pähklaid ja muud ka. Jõulupuu võiks olla kahe pääle üks, eks me põletaks siis ühes teie juures, või jälle meil, see on ükspuha”.
Järgmisel päeval Vidri müüs koolis vana hiirelõksu, ühe kadakummi ja sai nende eest neli senti, parajasti kirjapaberi ja ümbriku raha. Ajalehemüügi kasudest palusid mõlemad viis senti omale ja nii saadi margi raha.
Õhtul, kui vana öövaht läks välja, istusid poisid väikeses keldritoakeses ja kirjutasid jõulumehele kirja. Juku vedas valgele paberile suurte ja selgete tähtedega:

jätkub…

*keeleliselt muutmata