TERE TULEMAST FOORUMI JÕULU-GALERIISSE!

Foorum Keskuse tänavune jõuludekoratsioon pöörab meie pilgud sajanditagusesse aega.
Ootused olid siis väiksemad, lootused suuremad, inimestel oli võrreldamatult rohkem aega unistustele, mõtisklustele ja teineteisele.

Ka tänapäeva materiaalsetel väärtustel põhinevas elukorralduses võiksime leida aega unistamiseks ja meenutamiseks, mõtisklemiseks, mis siis ikkagi on tegelikult need ajastutest sõltumatud väärtused, mis saadavad meie elusid täna ja homme ja loodetavasti ka tulevikus.

Helget jõuluaega lähedaste inimeste seltsis ja paljude unistuste täitumist!

 

LEHEPOISTE JÕULUMEES
Jüri Parijõgi 1930

Niipea kui koolikell kõlises ja tunnid lõpsid, haarasid öövahi Juku ja Pesu-Liisu Vidri raamatud ja jooksid tänavale. Kooli väraval anti Voorimehe Leole paras võmm selga, mis võlgneti talle juba eelmisest vahetunnist. Siis lasti parajat sörki tänavast kuni sadama puuvirnadeni, kus oli nende alaline peatuspaik ja nõupidamise koht. Siitsamast algas ka Kivisilla tänav, kus asus nende mõlema kodu, Jukul keldritoas pagari kõrval ja Vidril hoovis, pesuköögi otsas kambris.
loe edasi …

 

„ARMAS JÕULUVANA! Meie ka kirjutame nüüd sulle kirja, et tuleksid meid vaatama ja tooksid meile midagi. Minule too tritsud, sest mul on sõit päris selge, aga Vidri palub suuski. Eks me siis sõida kordamööda. Vanaisa vildid on päris otsas, nõelub ja paikab teisi küll iga päev, aga kui hommikul tuleb koju, siis ütleb et varbad külme- tasid kogu öö.
Selle kirja kirjutan mina, sest mul on ilukiri neli, aga Vidril on kolm. Ja Vidri emle paluksime sooja villase rätiku, siis temal oleks hää pesu loputada, kui villane rätik on ümber ja tagant sedasi sõlmes. Saapad saime kooli poolt, neid ei ole vaja.
loe edasi …

 

JÕULUKÜÜNAL
Jüri Parijõgi 1930

Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja vöörusest hajusid jõululõhnad, sest sääl seisid laotsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad. Hämariku tulles oli jõulurahu laskund üle kogu küla.
loe edasi …

 

Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotand hääduse ja tagasi saatnud jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja
kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teind enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ja umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee
ääre lehma söötma ega käind tema metsast raagu korjamas, ehk ta seda nüüd küll oleks luband.
loe edasi …

 

JÕULUD AKENDE TAGA
Jüri Parijõgi 1930

Lehe-Sass nagu teisedki lapsed hoovis teda kutsusid, sörkis mööda täna- vaid ja pakkus viimaseid pühadelehti. Lehed olid täna varem ilmunud ja juba pimediku saabudes oli suurem hulk neist müüdud. Nüüd oli veel õhuke pakk kaenla alla jäänud ja neid ta hüüdis välja külmast käriseval häälel.
Ärid suleti juba lõuna paiku, kuid vaateaknad särasid ja hiilgasid nagu oodates jõulukaupade ostjaid. Inimesi liikus kogu aja tänavail, kõigil oli rõõmus rutt.
loe edasi …

 

Ei, kui ikka õhtul sööksid saia ja sinki, või sardiinisid või sedasama laksvorsti… hommikul jooksid kakaod – selles purgis on kindlasti hea sort – ja hammustaksid mesikooke kõrvale, siis alles oleksid jõulud! Aga mis need ümmargused pruunid peaksid olema. Kindlasti pole nad suuremat väärt. Hea oleks ka see punane vorst. Seda ostis ta kord terve naela ja sõi ära sadamas puuvirnade vahel ühe joonega – maik veel praegu suus….
”Poiss, kas lehti on veel?
Sass jättis akna ja jooksis härrale vastu, lauldes talle käriseva häälega ette kõigi lehtede nimed.
loe edasi …

 

”Tekstid: Jüri Parjõgi 1920-1930 ”Jõulud, Jõulud!”